Kummiriba väsimuskindlust mõõdetakse sageli tsükliliste deformatsioonide arvuga, mille proov läbib enne rikket, või maksimaalse pinge amplituudiga, mis vastab rikkele pärast etteantud deformatsioonitsüklite arvu. Esimest nimetatakse ka väsimuse vastupidavuseks ja viimast nimetatakse väsimuseks. Peamised mõjutavad tegurid on järgmised:
1. pinge-tüves ja mehaanilised omadused. Kummiriba väsimuskindlus on tihedalt seotud kummi pinge-tüve omadustega ja mõne selle mehaanilise omadusega. Kummiriba vulkaniseerimise ajal on väsimuse vananemisel minimaalne kriitiline deformatsiooniväärtus. Vulkaniseeritud looduslike kummiribade kriitiline deformatsiooni väärtus on umbes 70–80%. Selle väsimuskünnise allapoole laienevad praod vähem tõenäolisemalt, mille tulemuseks on väga kõrge väsimuse vastupidavus.
2. kummi tüüp. Erinevatel kummidel on erinev väsimuskindlus ja vastupidavus. Kummiribad vulkaniseeritakse väävli abil üldiselt. Väävliga, mis on vastupidavus suru ja pinge all oleva suru ja pinge all, on loodusliku kummi korral 4% ja loodusliku kummi korral 30%. Seetõttu lahendada kummiribade vananemisprobleem.
Lahendusi võib leida kahest ülaltoodud aspektist.
